Suurem osa meie päevast möödub väljapoole suunatud tähelepanuga. Täites oma kohustusi, suheldes teiste inimestega, lahendades probleeme ja reageerides olukordadele.
Oleme lapsevanemad, partnerid, sõbrad, kolleegid, juhid või õpetajad. Kõik need rollid kuuluvad meie ellu. Samal ajal saadavad meid pidevalt mõtted, emotsioonid ja arusaamad iseendast, millega oleme harjunud samastuma.
Aga kes ma olen kõige selle taga? Kes ma olen, kui jätan hetkeks kõrvale oma rollid, saavutused, teiste ootused ja ka iseenda lood sellest, milline ma olen või milline peaksin olema?
Endale otsa vaatamine
Sissepoole vaatamisest rääkides tekib kergesti kujutlus rahust ja vaikusest. Tegelikult ei pruugi see alati mugav olla. Kui väliseid stiimuleid jääb vähemaks, hakkame märkama ka neid külgi iseendast, mida ma endale tunnistada ei taha ja millest pigem mööda vaatame. Olgu nendeks hirm, viha, kurbus, ebakindlus või rahulolematus. Lihtsam on pöörata tähelepanu uuesti väljapoole ja leida uus tegevus, kui lubada endal kogeda ebamugavaid või valusaid tundeid.
Enda tõeline tundmaõppimine tähendab valmisolekut näha ja aktsepteerida ennast tervikuna. Nii oma tugevuste kui ka nõrkuste, meeldivate kui ka vähem meeldivate külgedega. Mitte selleks, et kõike õigustada või muutmata jätta, vaid selleks, et näha ennast ausalt ja võtta vastu sellisena, nagu ma praegu olen.
Sellisest enese aktsepteerimisest kasvab sügavam eneseväärtustamine ja sisemine kindlustunne. Õpime üha enam toetuma oma tõelisele olemusele ning meie väärtustunne ei sõltu enam teiste hinnangutest ega välistest ootustest.
Ma ei ole oma mõtted ega emotsioonid
Kamini Desai kasutab oma raamatus Yoga Nidra: The Art of Transformational Sleep kujundit, kus meie keha ja meel on justkui toru, millest emotsioonid ja kogemused läbi liiguvad. Mõningaid tundeid lubame endal vabalt kogeda, teistele aga seisame vastu, sest need tunduvad liiga valusad või ebamugavad. Püüame neid alla suruda, vältida või tähelepanu mujale juhtida.
Probleem ei ole emotsioonis endas, need kuuluvad meie inimliku kogemuse juurde, vaid vastupanus, mis takistab selle loomulikku liikumist. Nii võivad läbitöötamata tunded jääda meid mõjutama ja vallanduda hiljem olukordades, mis puudutavad mõnda varasemat valusat kogemust.
Sissepoole vaatamine tähendab valmisolekut märgata ja vastu võtta seda, mis minus parajasti toimub. Saan märgata, et minus on praegu viha. Kuid see on midagi, mida ma kogen, mitte see, kes ma olen. Kui ma ei samastu oma emotsiooniga, saan lubada sellel endast läbi liikuda ja lasta minna.
Kes on see, kes märkab?
Desai kasutab vaatlejast rääkides veel üht lihtsat kujundit. Kujutle, et istud mäe otsas ja näed all teed. Kaugusest ilmub auto, sõidab sinu vaateväljast läbi ning kaob silmapiiri taha. Sina olid seal enne auto ilmumist, selle möödumise ajal ja pärast selle kadumist. Sa nägid autot, aga sa ei olnud auto.
Sama kehtib meie mõtete, emotsioonide ja kogemuste kohta. Need ilmuvad, muutuvad ja mööduvad. Kuid see, kes neid märkab, on endiselt kohal.
Desai nimetab seda meie igaveseks Minaks (eternal Self)- sügavamaks, muutumatuks olemuseks, kes on alati olemas, sõltumata sellest, mida parasjagu kogeme. See ongi vaatleja ehk tunnistaja (witness).
Joogafilosoofias on selle jaoks mõiste draṣṭṛ – nägija või vaatleja. Patañjali Yoga Sūtra kirjeldab nägijat, kes meele liikumise vaibudes püsib oma pärisolemuses.
Tagasi Iseenda juurde
Kui tunnen ära, et olen see, kes kogeb, mitte kogemus ise, muutub ka minu suhe oma mõtete ja emotsioonidega. Ma ei pea iga mõtet uskuma ega iga emotsiooni ajel tegutsema. Saan kõike toimuvat kogeda, ilma et peaksin sellega samastuma. Sellest teadlikkusest tekib võimalus valida, kuidas ma reageerin ja tegutsen.
Minu enda kogemus oma tõelisest olemusest on rahu ja kergus. Jooga, meditatsioon ja muud vaimsed praktikad aitavad pöörata tähelepanu sissepoole, õppida paremini tundma oma sisemaailma ning luua sügavamat kontakti oma tõelise olemusega.
Aastate jooksul on need praktikad andnud mulle oskuse märgata, millal olen oma mõtete ja emotsioonidega kaasa läinud, ning pöörduda teadlikult tagasi Iseenda juurde. See ei tähenda elust eemaldumist, vaid oskust olla selles teadlikumalt ja täielikumalt kohal.
-Ere-
