Kuidas joogapraktika võib avada tee sügavama kohalolu ja iseenda tundmaõppimiseni
Paljud jõuavad joogani läbi füüsilise praktika – soovist rohkem liikuda, parandada painduvust või leevendada kehasse kogunenud pingeid. Regulaarselt praktiseerides võib tasapisi hakata märkama, et jooga puudutab palju enamat kui ainult füüsilised harjutused. Hakkame teadlikumalt märkama oma keha märguandeid ja hingamist ning pöörama tähelepanu sellele, mis toimub meie sees.
Jooga ei eelda paindlikku keha ega erilisi füüsilisi võimeid. Piisab soovist astuda matile ja olla valmis kohtuma iseendaga sellisena, nagu sa selles hetkes oled ja olla avatud sellele, mida võid sellel teekonnal iseenda kohta avastada.
Minu jaoks on jooga eelkõige enese tundmaõppimise teekond. Teekond oma puhta ja muutumatu pärisolemuseni, mis on igas hetkes alati kohal.
Keha kaudu iseenda juurde
Klassikalises joogafilosoofias, Patanjali Yoga Sutra’s, kirjeldatakse joogat kaheksaosalise teena, milles asana on vaid üks osa kaheksast. Selle kõrval on eetilised põhimõtted (yama ja niyama), hingamise teadlik suunamine (pranayama), meelte pööramine väliselt sisemisele (pratyahara), keskendumine (dharana), meditatsioon (dhyana) ja (samadhi) ehk sügava sisemise keskendumise ja üksolemise seisund.
Asanapraktika kaudu õpime oma keha teadlikumalt tunnetama ja kuulama ning samal ajal hakkame tasapisi pöörama tähelepanu ka sissepoole. Füüsilisest praktikast võib nii saada ka enese tundmaõppimise praktika. Toome tähelepanu liikumisele, hingamisele ja kehas tekkivatele aistingutele. Hakkame paremini märkama, kus hoiame pinget, millal pingutame üle, millal vajame puhkust ja kus asuvad meie piirid.
Keha toob meid tagasi sellesse, mis on päriselt siin ja praegu. Kui õpime oma keha kuulama selle asemel, et sundida teda vastama ettekujutusele sellest, milline ta peaks olema, hakkame keha kaudu märkama ka iseennast. Kuidas ma reageerin, kui on raske? Kas ma surun ennast edasi ka siis, kui keha palub peatuda? Kas oskan oma piire austada? Kas võrdlen ennast teistega? Kas suudan aktsepteerida seda, kus ma täna olen, ilma et peaksin olema parem või teistsugune?
Mulle meenuvad siinkohal ühe oma joogaõpetaja sõnad:
„Kui sa oled ennast joogatunnis vigastanud, siis ei ole sa teinud joogat.“ Selle mõtte sügavam tähendus on minu jaoks väga oluline. Jooga ei ole asendi saavutamine iga hinna eest. Jooga on tähelepanu ja märkamine, oskus kuulata oma keha ja austada seda, kus sa täna oled.
Mõnikord võib kõige teadlikum praktika tähendada hoopis peatumist, asendist väljumist või endale loa andmist teha vähem. Ka see on jooga.
Märkamisest kohaloluni
Joogas on väga olulisel kohal hingamine. Hingamine toimub kogu aeg, kuid suure osa päevast ei pööra me sellele tähelepanu. Joogas toob hingamise teadlik jälgimine tähelepanu tagasi kehasse ja käesolevasse hetke. Kui tähelepanu hajub, tuleme tagasi hingamise juurde. Kui asend muutub keeruliseks, märkame, mis toimub hingamisega. Nii harjutame ikka ja jälle kohalolu.
Samal ajal õpime märkama ka seda, mis meis esile tuleb, olgu selleks nõudlikkus, kannatamatus, ebakindlus või võrdlemine, ilma et peaksime seda kohe muutma või hukka mõistma. Kõigepealt võime lihtsalt märgata. Seejärel tunnistada. Ja ehk ühel hetkel ka vastu võtta. See nõuab vahel rohkem julgust kui ükski keeruline asana.
Kui jooga tuleb matilt kaasa
Ajapikku võib joogas harjutatud tähelepanelikkus hakata kanduma ka igapäevaellu.
Märkame, kui oleme pinges või hingame pinnapealselt. Võime tabada automaatse reaktsiooni enne, kui selle järgi tegutseme, või saada varem aru, et oleme väsinud ja vajame puhkust. Tekib ruumi märkamise ja reageerimise vahele.
See ei pruugi tähendada, et elu meile enam keerulisi väljakutseid ei esita, muutused on elu osa. Külla aga võib muutuda viis, kuidas me need olukorrad vastu võtame ja lahendused leiame.
Mulle meeldib Lakota vaimse õpetaja Black Elki õpetustest pärit mõte, et iga samm, mille me maa peal astume, peaks olema kui palve. Palve ei pea olema midagi, mille jaoks argielu korraks katkestame. Teadlikkus ja kohalolu saavad olla kaasas selles, kuidas me kõnnime, hingame ja oma igapäevast elu elame.
Olen mõelnud, et joogaga on samamoodi. Jooga võib alata asanapraktikast matil, kuid tasapisi hakkame märakama, et jooga mõju ulatub elu igasse valdkonda. Kui toome joogatunnis harjutatud kohalolu oma igapäevastesse tegemistesse, võivad ka kõige tavalisemad hetked saada teistsuguse kvaliteedi. Vestlus, jalutuskäik, söömine või lihtsalt hetk vaikuses. Kohal olles võime märgata rohkem seda, mis meie elus juba olemas on.
Siis ei ole jooga enam ainult midagi, mida me teeme, vaid viis kuidas me elame.
Enese tundmaõppimise teekond
Minu jaoks on jooga enese tundmaõppimise teekond. Mitte selleks, et saada kellekski teiseks või luua endast parem versioon, vaid selleks, et õppida tundma ja vastu võtma seda, kes me juba oleme.
See tähendab julgust endale otsa vaadata. Märgata nii seda, mis meile enda juures meeldib, kui ka seda, mida oleme ehk harjunud vältima, ilma etteheidete ja hinnanguteta.
Minu jaoks viib see teekond oma puhta ja muutumatu pärisolemuseni, mis ei sõltu sellest, kui paindlik ma olen, mida ma oskan, mida olen saavutanud või millisena teised mind näevad. Ja tegelikult ei asu see kusagil kaugel, kuhu peame jõudma. See on igas hetkes juba kohal. Ja jooga võib aidata meil seda kogeda.
– Ere –